Vald kui seaduslik omavalitsusüksus sätestati seadusega 1866.a. Maakogukonnas nimetati teatud territooriumil elavat ja teatud seisusesse kuuluvat rahva hulka. Kogukonna liikmed olid revisjonikirjadesse kantud (mõlemast soost isikud ja nende perekonnaliikmed) järgmise liigituse alusel: päriskohapidajad, koharentnikud, mõisasulased, talusulased ja iseseisvad maata isikud (kõrtsmikud, kaupmehed, käsitöölised). Vallaomavalitsuse organid olid vallatäiskogu, mis koosnes kõigist taluomanikest või rendikoha pidajaist ja iga kümne maata isiku kohta ühest esindajast: vallavolikogu (vastavalt kogukonna suurusele 8-24 liiget) ning valla ametnikest (vallavanem ja tema abi). Vallavalitsuse juures tegutses alama astme talurahvakohtuna vallakohus.

1866.a. seadus määras kogukonna alammääraks 200 meeshinge. Sajandi keskel oli Tartumaal 172 valda. 90-ndail aastail valdade arvu vähendati - Tartumaa 148009 elanikku kulus 73 valla alla. Seniste väikeste valdade (Kaagvere, Mäksa, Sarakuste ja Poka) liitumisega moodustus ühine Mäksa vald. Omaette üksus oli seni Kastre vald. 1904.a. liideti Kastre ja Võnnu valla külad ning moodustus Kastre-Võnnu vald. 1922.a. lõpuks oli Tartumaal 63 valda, elanike arv oli 3942, mis oli maakonnas suuruselt teine. Valla territooriumi moodustasid järgmised külad ja asundused: Hammaste, Issaku as, Kastre as, Kastre-Peravalla, Kurista as, Piirissaar, Saare, Terikeste, Võnnu, Võõbste. Mäksa valla territooriumi moodustasid 19 küla ja asundust: Aro-Mäksa as, Eide, Kaagvere as, Kaagvere (Miina) as, Ulbi, Kägari, Melliste, Mäekala, Mäksa as, Mäletjärve, Olli, Poka as, Sarakuste as, Sootaga, Sudiste, Tamme, Telliskivi, Tuimaa, Võru.

1938.a. valla piiride reform liidab Kastre-Võnnu valla idapoolse osa ja Kastre asunduse Mäksa vallaga. Valla piir ulatub veel Peipsini. 1945.a. toimus uus haldus reform, mille tulemusena tekkisid valdadest väiksemad omavalitsusüksused - külanõukogud. Tartu maakonna 9 vallast moodustati 22 külanõukogu. Mäksa valla piires moodustati 3 külanõukogu: Melliste külanõukogu (Melliste, Piiri, Mäletjärve, Oru, Võru, Metsanurga, Vana-Kastre, Sarakuste, Poka as, Kaagvere as), Mäksa külanõukogu (Sarakuste as, Mäksa as, Aru as, Rehe, Tamme, Mägari, Tigase, Telliskivi, Parveotsa, Tuuleveski k.) ja Võõste külanõukogu (Kaarli as, Kastre as, Aruaia as, Praaga, Võõpste, Kõrvesilla k.). 1954.a. oli oluline muudatus külanõukogude arvu kärpimisel Mäksa, Melliste ja Võõpste külanõukogust moodustati Mäksa külanõukogu. Tartu rajoonis jäi 22-st külanõukogust 10. 1962-1963 korraldatud haldusjaotusel moodustati Tartu rajooni piiresse 23 külanõukogu. 1968.a. piiri muudatusega pidi Mäksa külanõukogu oma Peipsiäärse al loovutama Koosa külanõukogule (284 ha).

1977.a. haldusreform nägi ette pisikülade liitmise, kas omavahel või suurematega. Eestimaa 7023 külast kadus administratiivsel Eestimaa kaardilt 3749. Külanimede valikul eelistati vanemaid ja ainukordsemaid nimesid, kaotati korduvalt esinevaid, sama- ja lisanimelisi külade ja asunduste nimesid. Mäksa külanõukogus moodustus 16 küla: Aruaia, Kaagvere, Kaarlimõisa, Kastre, Melliste, Mäksa, Mäletjärve, Poka, Sarakuste, Sudaste, Tammevaldma, Tigase, Vana-Kastre, Veskimäe, Võruküla, Võõpste küla. Eesti iseseisvuse taastamise alguseks tavatsetakse lugeda deklaratsiooni Eesti suveräänsusest 16. novembrist 1988. Kohaliku omavalitsuse aluste seadus ja haldussüsteemi loomise seadus võeti vastu 1989.a. Esimesena kinnitati uue seaduse alusel ametisse Tartu linnapea 27. dets. 1989. Omavalitsusliku staatuse said esimestena Kuressaare linn ja Muhu vald. 16. mail 1991 omistati omavalitsuslik staatus Mäksa vallale. 20. augustil 1991 võttis Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest.